Selliseid metsapäevi võiks rohkem olla.... Iga jälg, hääl, puu, lind justkui jutustaks sulle oma lugu... ole vaid osav kuulama. Ega seda ühe korraga ära õpigi. Alles mitme- setme korra järel tekib harjumus kuulata ja tähele panna. Mida me täna nägime ja märkasime?
Meile andsid teada oma olemasolust rebane, hiir, metskits, koer, kass ja kevadki.... sest kuidas muidu olid lumele sattunud musta lepa seemned- eks ikka kevade ootusest. Saime palju teada lindude kohta ja Maria leidis linnusuled. Saime teada nii mõndagi kala kohta , kelle nimeks oli sutt. Rebane oli endast mitu jäljerida maha jätnud. Toiduotsingul polnud ta peljanud isegi mööda jõe örna jääd kõndida. Eks ikka lootuses süüa saada... Püüdsime ise kraapida lund samblani, aga see ei õnnestunud kuidagi... kuidas küll metskitsed sellega praegu hakkama saavad?